Me kõik oleme seal olnud - üks olukord ja kaks inimest, kes tõlgendavad neid täiesti erinevalt.
Kaks inimest ei näe maailma ühtemoodi. Toon lihtsa näite. Olen laps ja minu kõrval majas elab sama vana laps. Nüüd lähen emaga õue ja õues on madu. Ja ta kardab madusid. Ta on hirmul ja karjub. Ja ma tean lapsena, et mu ema karjumine tähendab, et kõik, mida ta just nägi, pole hea. Mida ma siis oma emalt õppisin? Et madu on ohtlik.
Ja siis läheb madu minu õuelt naabri õue. Aga mu naabri ema on zooloog või bioloog ja ta näeb madu ning ütleb: "oi kui imeline aiamao", võtab madu üles ja tegeleb sellega ning tema minuvanune poeg näeb ema madu käsitsemas ja seal pole hirmu. Nii et sellel lapsel on madu nähes teistsugune vastus kui siis, kui ma ussi näen. Nii et kui me mõlemad näeme madu, olen ma elevil ja hirmul, samas kui ta näeb madu, on ta huvitatud ja entusiastlik. Me mõlemad näeme sama madu, kuid käitume täiesti erinevalt.
Kuidas? Elu tundmaõppimise viis on anda kõigele väärtus, olgu see hea, halb, turvaline või hirmutav. Nii et kui me seda asja kunagi veel näeme, on meil juba väärtus ja see väärtus põhineb meie esimestel kogemustel.